13 ja reede ja päike paistab

Naljakas, kuidas mõnda-aega-tagasi-veel nutulaul olnud viis võib nüüd meele heaks muuta.
Otseselt ei toimu midagi, aga millegi pärast olen ma õnnelik.

Ehk nüüd. Ehk nüüd.
"To know it. To love it for what it is. And then to put it away."



Olles lasnud minna miljoneid kordi, on seekord tunne teine. Ma tunnen, et saan hingata ja isegi vilksatused varasemast ei tekita enam suure prahmakaga emotsiooni.
Mingi veidralt naiivne vapra ellujääja tunne on.
Ma poleks kunagi arvanud. Ei alguses ega ka vahetult enne viimast lõppu.
Nagu eile T.-gi ütles: "Oleme tihti tänulikud teistele, kiidame neid, rõõmustame koos nendega, aga kui tihti teeme endale pai ja ütleme, et olime tublid ja tõesti vaprad?"


/tükk minu op-ruumi maketist



*
Ehk nüüd.
:)












http://www.youtube.com/watch?v=cEplGZ_M7s8