Minu pisikene maailm .

talk to unknown

2012-01-30T23:06:00.000+02:00

2012-01-29T04:49:00.001+02:00

You’ve got cucumbers on your eyes
Too much time spent on nothing
waiting for a moment to arise
The face in the ceiling and arms too long

/Fecer Ray - When I Grow Up

*

/foto: Mark Mawson

midagi ilusat

2012-01-28T19:07:00.007+02:00

Taaskordne lihtsakoeline näide sellest, kuidas miski, mida oled kaua oodanud, ise lõpuks sinu juurde jõuab. Isegi kui tegu on vaid mõne üksiku laulu või viisijupiga, mis end teatud erilistel hetkedel sinu mällu sööbinud on, aga parimagi tahtmise juures sel hetkel ei ole sa saanud teada ei esitajat ega loo nime.
Täiesti juhuslikult hakkas hargnema ühe teise loo otsing, milleni ma lõpuks paar minutit tagasi ka jõudsin, kuni äkki ootamatult avastasin.. selle laulu siin.

Nostalgiline kurblik soojus. Meenub FullMoon Fest eelmisest suvest. Täpselt see tunne, kui see laul mängis.. viimase päeva varahommik, päikesetõus sillerdaval veel, õhkkond, tuli, inimesed, suitsutoss, mõtted ja mingi täiesti kummaline teistsugune kõikehaarav hingus.

Ja naeratus.
Ma juba siis aimasin.

2012-01-27T15:27:00.000+02:00

/Toby Burrows

Täpselt selline tunne hetkel ongi.

2012-01-26T19:37:00.000+02:00

/"A Perfect Vacuum" Jeremy Gedden

pingelangus

2012-01-21T15:57:00.010+02:00

Üleeile öösel kirjutasin nii:

"Vahel nõuab oma hinge tõeliste osade juurde jõudmine tohutult kannatust, visadust, õppetunde ja vaeva. Aga kui lõpuks sinnani jõudnud oled, on tunne, nagu oleksid leidnud oma tõelise kodu. Peaasi on poolel teel mitte alla anda või teiste vastuväiteid kuulata, vaid järgida oma sisehäält, mis vahel ehk esmapilgul just kui ebaloogilisi meeletusi karjub. Küll sa aga lõpuks näed, milleks kõik vajalik oli.

Vahel vist tõesti kehtib põhimõte "it comes gradually and then hits you suddenly". Mõnikord kõik venib, on muutumatu, kordub, seisab ja sa oled täielikult lootust kaotamas... ning siis, järsku, muutus tuleb, täiesti ootamatult. Võtku see siis aega kas kolm või veel enamgi aastat. Mul oli kooli ja kunstiga nii. Miks peaks siis suhetega teisiti olema."

/Jock Sturges

24 h hiljem varisesin ma kokku.

2012-01-20T18:12:00.000+02:00

Tänutunne

13 ja reede ja päike paistab

2012-01-13T21:19:00.007+02:00

Naljakas, kuidas mõnda-aega-tagasi-veel nutulaul olnud viis võib nüüd meele heaks muuta.
Otseselt ei toimu midagi, aga millegi pärast olen ma õnnelik.

Ehk nüüd. Ehk nüüd.
"To know it. To love it for what it is. And then to put it away."

Olles lasnud minna miljoneid kordi, on seekord tunne teine. Ma tunnen, et saan hingata ja isegi vilksatused varasemast ei tekita enam suure prahmakaga emotsiooni.
Mingi veidralt naiivne vapra ellujääja tunne on.
Ma poleks kunagi arvanud. Ei alguses ega ka vahetult enne viimast lõppu.
Nagu eile T.-gi ütles: "Oleme tihti tänulikud teistele, kiidame neid, rõõmustame koos nendega, aga kui tihti teeme endale pai ja ütleme, et olime tublid ja tõesti vaprad?"

/tükk minu op-ruumi maketist

*
Ehk nüüd.
:)

http://www.youtube.com/watch?v=cEplGZ_M7s8

vaikus ja hingamispaus

2012-01-07T17:04:00.005+02:00

Agnes

http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Agnes-id-1392/

Minu hing on peidus paksu karvkatte all käpaliste pehmes pais.

süda ja hing_koos ja eraldi

2012-01-02T23:56:00.006+02:00

sõnad

"Nagu üks ja sama keha, mis aeg-ajalt laguneb koost."

See ülim empaatia on ühtaegu nii õnnistus kui needus.
Samas ei tahaks ma olla mitte keegi teine.
Hoida seda, mis on.
Ning anda endast parim ja olla teistele olemas.

t

2011-12-29T21:11:00.001+02:00

/ http://www.tout-bon.com/best-of-street-art-2011/

---

2011-12-29T16:17:00.002+02:00

mõtted. valgus. mure. rõõm ja ärevus käsikäes.
Vahel vist tõesti ei saa ka kõige parema tahtmise juures kalleid inimesi aidata, isegi kui väga tahaks. Lihtsalt paratamatu abituse tunne ja nukrus sellest, kui raskeid õppetunde mõni inimene endale võtnud on. Eriti veel, kui ta nendega toime ei tule. Ehk ongi lihtsam, et ma seda kõike enam kõrvalt ise ei näe.

sattusin soonele..

2011-12-29T00:09:00.004+02:00

/Eduard Tomek

"Inspiration found in the blurred edges and almost whirling motion of Eduard Tomek's work. Somehow speaks to the tendency to doubt your gut instinct, go against what you think is best and get caught up in a blurred vision that takes you away from where it is you meant to go. Life is about motion, and despite the fact that on occasion we are taken off course, the key is to stay focused and quiet within yourself, so that you can hear your gut...it will lead you where you need to be, that I know." /http://www.accidental-brilliance.com/search/label/Art/www.accidental-brilliance.com/2010/08/you-are_04.html/search/label/About

*

/Maya Hayuk

Kohtusin vist oma hingeteisikuga.
Lõputöö plaanid hakkavad vaikselt kokku jooksma ja ühenduma.
Inspiratsioonipuhang.
Pisike ootamatu tegu vallandab ahela ja märkamatult on möödas kaks tundi ja lemmikute kausta on lisandunud palju uusi nimesid.

Ilus päev.

tunne

2011-12-28T13:39:00.001+02:00

"Sul on põhjust ootusärevuseks."

*

"Inimene küsis oma inglilt :" Miks siis, kui mul kõik hästi oli, käisid sa mu kõrval ja liival oli näha kaks paari jälgi - minu ja sinu omad -, siis aga, kui mind tabas ebaõnn, jätsid sa mu maha ning ma nägin liival vaid ühtesid jälgesid?" Ingel vastas : " Kui sul olid rasked päevad, siis ma kandsin sind kätel." (Kuldsed lood)

jõulud

2011-12-26T21:52:00.012+02:00

Mul võib küll olla sees tüüpiline Amburi rahutu rändurihing ja ma võin käia eemal ja ära, .. lähemal, kaugemal.. vähemaks, kauemaks, sest ma teisiti ei saa.
(Isegi olen nüüd kaks aastat paiga peal olnud ja avastanud pigem Eestimaad.)
Kuid ometi, see paik siin, k.a koht, kus enamuse oma lapsepõlvest veetsin... Ju need rännakud, või siis vahel just pigem pikemad paigalseisud, näitavad mulle ikka ja jälle, kuidas see siin on maa, kuhu ma alati lõpuks tagasi tulen, sest.. teisiti ei saa.
Tõmme.
Kodu.

Hingepaik.

väike psoitiivsussüst

2011-12-21T00:55:00.002+02:00

.. kell üks öösel.

Mõnusat saabuvat pööripäeva!
Tuleb ilus aasta.

puhastustuli

2011-12-18T15:55:00.003+02:00

Protsessid on töös. S**ta kuhjub sügavustest pinnale. Panen selle kõik riide sisse ja põletan neljapäeval ära.

Pööripäev, uue valgusringi algus, kaduneljapäev.

Vindub küll, aga millalgi saan ma tast lõplikult lahti.
:)

2011-12-17T15:05:00.001+02:00

miski sees läks nihkesse

*
/foto: Machal Macku

uus hingamine

2011-12-13T19:41:00.005+02:00

Natuke uhke tunne on küll. Eelmise aasta lõpu ja kogu selle aastaga on kõik kuidagi nii lihtsalt läinud ja voolama hakanud.
Ma ei oskaks paremat tahtagi.

Looming on teraapia
.. ja hing.
:)

hetke ilu

2011-12-12T00:26:00.002+02:00

"You're making a difference, even though it may not always be apparent. Continue on this path. Ultimately, you will see how worthwhile the journey is."

2011-12-12T00:14:00.002+02:00

unetuööd

2011-12-11T23:10:00.009+02:00

/Hugh Lippe

Vahel ma mõtlen, et kuna mul on endale alati millegipärast nii idealistlikud ootused seatud, olles iseenda karmim kriitik, sageli kaldudes liigsetesse äärmustesse, siis ehk olen ma alateadlikult pannud suhetes ka teisele poolele tihti liiga suuri ootusi. Vajadus, et mind võetaks minu endana - kõigi mu ebakindluste, paranoiade ja veidrustega-, samas kui ma teadlikult üritan seda ka teiste puhul ise teha, kuid mingil teadvustamatul tasandil ma seda siiski lõpuni kunagi ei suuda. Ega endagi puhul siiamaani päriselt oska. Naljakas, kuidas isegi teise seatud ebamugava olukorra puhul tunnen mina enda pärast piinlikust ja otsin süüd enda seest, ka siis kui selleks otsest põhjust pole. Mingisugune sisse jäänud nihe enda erinevate minade vahel ju vist. Ei suuda veel kõiki osi võtta iseendana.

Hingata 7 tundi pimeduses vaevaliselt südamekloppides kiviseinte vahel üheksanda korruse tuuletormide keskel nagu vanglas.
.. ja kodus olla on kohe hoopis palju parem kui kunagi varem.
Veider, kuidas paigast, mis veel alles oli soe hingepaik, võib saada ühe õhtuga sisemine paanikaruum.

Võib-olla ei olegi iga vastik olukord tahtlik, vaid lihtsalt kontrollimatu käitumismuster, milles inimene, olles endaga nii ära harjunud, oma tegude tagajärgedest või mõjust kohe arugi ei saa.
Sellest hoolimata.

Ma ei pea isegi järge enam.

Su unetus on vist nakkav.
Nagu ka kõik muu.

*

2011-12-11T20:13:00.005+02:00

/Andreea Anghel

"Sa ei ole odav, kallis oled."

/Matteo Basilé

Õige sõnademäng õigel hetkel.
Täna on kopapäev. Kopp ees. Kopp taga.
Ometi.
Mul on lihtsalt imeliselt vedanud inimestega, kes kriisihetkedel on kui toetav võrk, mis kaitseks sind ka kell kolm öösel, kui tahad paanikas suurte kivist majade vahelt välja joosta.

2011-12-08T22:13:00.001+02:00

õnnetäht.

/maal Morris Louis

2011-11-30T00:02:00.000+02:00

kõigu

2011-11-29T23:57:00.002+02:00

Mind siiamaani kummastab ja hämmastab inimmõistuse võime iseend nii kavalalt läbi aastate ära petta. Ja hakkadki uskuma. Ei näe üldse muud variantigi. Arvad, et oled lahti lasnud. Et kõik on läbi ja sa oled õppetunnid omandanud. Ja siis ühel, täiesti ootamatul hetkel..

Nagu ütles L. , vahel ma küll kõigun tuules, kuid juured on mul kindlalt maa sees.
Küll tuleb. Ega ta tulemata jää.
Aeg lahti lasta. Igatsus, olnu, tunne ja kõik see.
Ma väärin uut algust.
Lõpuks..

2011-11-26T09:12:00.001+02:00

"Ja samal ajal, kuna see kõik on nii selge ja samal ajal nii uudne ning ma pean lihtsalt usaldama iseennast, et uskuda seda, mida usun, siis olengi kohati natuke ebakindel, vajades aega kohanemiseks ja seedimiseks seda tohutut hulka infot, mis minu ümber leidub. Iga asi omal ajal ja oma põhjusega - küll ma saan teada kõik asjad, mida mul vaja on:)" --- M.

väsinud, aga õnnelik

2011-11-24T22:01:00.000+02:00

uuestisünd

2011-11-21T22:39:00.002+02:00

See iga-aastane veider segu kurbusest ja proovilepanekutest sünnipäevaeel sai mind seegi aasta, kuigi üllatavalt hilja, kätte. Ma arvan, et tean, kuhu selle juured välja viivad - keha mäletab. Ometi, siin ma olen, kõige ja kõigi kiuste, 24 aastat hiljem. Tõesti näitab, et kes sündima peab, teeb seda ka kõige suuremate vastuseisude kiuste lõpuks ikkagi. Omal õigel ajal.

Hääletu. Seega on palju aega, et endasse hetkel süveneda ja natuke, enne kui uisapäisa oma juttudega peale lendan, mõtteid koguda. Ju siis õigel ajal tuleb ka hääl tagasi.
Leida tasakaal. Ja muretus. Uuesti.

Päike.
Ja sina.

2011-11-15T17:44:00.003+02:00

Kummaline,
kuidas pärast kõiki õppetunde ja läbielamisi..
ei suuda sa oma kehanahas ikka veel elada.

liigub.. liigub..

2011-11-08T21:59:00.002+02:00

Poolteist aastat ootamist, hingelist sidet, sõprust, koos olemist ning viimased kuud treenimist ja jalutamisi, soovimist ning heade mõtete lendu laskmist ja.. ta sai lõpuks ometi koju.

Ma loodan, et kohtume veel.
Ning et see on õige inimene. Ja õige koht.
Ta on seda väärt. Kordades ja rohkem veel.

Minna lasta on alati raske. Aga selle nimel ma ju kogu selle aja töötasingi, tuleb osata rõõmu tunda :)
Isekas pool iseloomust on see, kes hetkel pisara poetab.
Teine pool soovib, et näeksime veel.
Ning kolmas on ülitänulik!

uus hingamine

2011-11-08T20:47:00.002+02:00

meditatsioon

''''''''''''''''''''

2011-11-05T17:48:00.002+02:00

Hingedeaja mälestusterajal. Ehk nüüd lõpuks..
Mina ei mõista hukka. Kõigil oma teekond ja jõuvarud.

head teed head

hingedepäev

2011-11-02T19:40:00.001+02:00

juukseteraapia

2011-10-30T21:42:00.002+02:00

/Li-Wei

Kergus ja raskus ühekorraga.

Totaalne üleväsimus ning hingerahu koos.

Läheb-läheb.
Ilusaid uudiseid tuleb kildudena, nagu näiteks tänagi!

Reedel jätan veel korra hüvasti.
Küll ta läheb, vaikselt.., aga läheb.
Mõttes teen pai ja saadan soojust.

kokku pigistatud

2011-10-25T22:53:00.008+03:00

Kõik on hästi, ideaalne suisa. Ilmuvad inimesed. Ise. Ka need, keda pole sajandeid näinud ega kuulnud. Igasugused lahenduseotsad tulevad justkui iseenesest kätte. Koolis käimine ei ole kohustus, vaid siiralt iseenda maailma ja kunsti sees elamine, seda enam, et tegemist on viimase aastaga. Varjupaigas saan käia tihedamini kui varem. Jooga on kaks korda nädalas - võimalus end kaheks tunniks täiesti välja lülitada. Mul on hubane kodu, armas pere ja parimad sõbrad.

Ometi tunnen ma, kuidas kõik sees kokku pigistub ja mu elujõud lihtsalt kuhugi ära voolab. Enesetunne on ülikehv. Loogilist ega tervislikku põhjust ei ole siiani suutnud tuvastada. Kõik kasvab üle pea. Maga, söö, võta vitamiine, käi trennis, liigu värskes õhus, naudi päikest - eimidagi.

Ma ei suuda aru saada, kuidas kõik nii märkamatult üle pea on kasvanud.
Kas ilusat saab tõesti olla liiiiga palju?

Või on need mingitlaadi müstlised magnettormid, kuuseis, lähedaste emotsioonid.. või.
Ei. Ja. Ma ei tea.

Või ei ole mul lihtsalt enam aega iseendale. Seda lihtsalt iseolemise hetke. Olen terve nädala kõigile ära öelnud, et magada ja olla omaette. Ja ometi ei tule sellest kunagi midagi välja, sest kooliprojektidele kulub kordades rohkem aega, kui olen arvestanud ning isegi kui üritan vahepeal magada, ei tule just sel kriitilisel hetkel und ja siis kui on õhtul uneaeg, on ta taas läinud ja meel ergas või on hoopis üleväsimus, nõnda et hommikul ärgates tahaks oksendada.

Hing suudab ja tahab, aga keha veab täiesti alt.

......

tee

2011-10-20T22:41:00.015+03:00

/Geaorges Seurat

Julge on see, kes julgeb käia hirmu teel. Vaadata tõele näkku.
Selle asemel, et teda ilustada, millegi alla matta või lihtsalt teha nägu, et probleemi pole olemas.

Seepärast ma ka loomade varjupaigas käin. Hakkasin täna tagasi mõtlema paari aasta tagusele ajale, kui ma veel AUH-i liige polnud, rääkimata varjupaiga vabatahtlike listist, ma ei julgenud isegi kohale minna. Mäletan esimest korda nii hästi. Just seda tunnet. Kui oled üliempaatiline, on see tõesti raske.

Ja siis mõtlesin praegusele hetkele, mil ma pea iga nädal kohal olen. Oleme käinud teiste linnade varjupaikades, suhelnud erinevate asjaosalistega, abistanud töödel... Olen näinud neerupuudulikkusega koera, kes hingeldab oma hinge seest välja, üritades käpaga sulle läbi võre pai teha; näinud, kuidas koer end meeleheites lahti rebib, et omanikule järele joosta, kui viimane on ta just maha jätnud ja varjupaika toonud, kuna kolib mujale ning oma sõpra kaasa ei võta; seisnud looma ees, kes oma hirmus on täiesti raevus, samas ootab nii väga, et keegi teda hoiaks, aga toimub vastupidine effekt jne. Tundub tobe seda siin isegi kirjutada, sest see on vaid mingi pisikene protsent sellest, mida näevad inimesed, kes varjupaigas igapäevaselt töötavad. See pole kunagi vähem valus, aga mingil hetkel sa.. mitte ei harju ära vaid, ju teed südame kõvaks. Minu puhul pigem, lihtsalt saad aru, et nii asjad on ja sinna pole midagi rohkemat teha, kui sa hetkel suudad. Vahel tundub täiesti naeruväärne, et ma arvan, et minu tegevus midagi muudab. Täna, kui enne äraminekut veel kõigi juures korraks peatusin, tuli see vana tunne tagasi. Ma lähen ju teise tunnetetasandile ja paratamatult teeb haiget.. Siis tahakski lihtsalt sinna maha istuma jääda. Ma tean, et paljud ütlevad: "Ma võtaks nad kõik endale, kui saaksin." Aga ma tõesti ka võtaksin, kohe siiralt südamest võtaksin, pole kuhugi panna, mis elu see siis oleks. Samas on Tartu varjupaiga olukord isegi väga-väga hea, Võru oma samuti. Teiste linnadega juba tekib probleeme, kellega rohkem, kellega vähem. Vähemasti on leitud loomadel koht, kus olla; inimesed, kes hoolitsevad ja süüa annavad ning võimalus hea õnne korral saada uude koju.

/Tiina Kivinen

Mõtlesin, et ei tõusegi sealt, aga kui kõik platsi koerad minu poole haukuma hakkasid, et ma just nende juurde läheksin, tundsin, et ei suuda enam, pealegi mu kompanjoon, kelle poolt oli transport, tahtis liikuma hakata. Oma hoolealusega (pilt allpool) tegin samuti jalutustiiru ja treeningharjutusi. Aga. See nägu, millega ta alati järele vaatama jääb, kui väravast välja kõnnin...
Ja see teeb südame raskeks, sest ma tunnen, et ükskõik kui palju ma teen, pole see ikkagi kunagi piisav. Siiski tahaksin sisimas loota, et need tunnid, mis ma neile iganädalaselt pühendan, midagigi väärt on..

Ma tean, et näin oma loomateemade ja koertejuttudega vahel vist kui hullumeelne, aga tõenäoliselt ma ei oskakski kunagi seda piisavalt hästi ära seletada, miks ma loomi armastan ja milline side mul nendega on.. viimastel aastatel eriti just koertega.
Nad on lihtsalt võrratud.
Igaühel oma iseloom.

Pole halba looma, on halb peremees. On minevik ja traumad. On inimesed, kes loomi piinavad ja neid maha jätavad. Sellest kõigest tekib jälg. Mis aga ei tähenda, et varjupaiga koerad oleksid lootusetud või nagu nad poleks vaeva väärt. Sellisel moel kellegagi tegeledes lood hoopis püsivama sideme.
Lusjale ma veel leian õige koha, inimese ja kodu.
Mis ei muuda teisi vähem võrratuteks :) Tema lihtsalt on keegi, kellega algusest peale eriline side on olnud..

/Lusja

Kesiganes kuskil looma soovib või teab kedagi, kes soovib, vaadake siis vahel siia ikka ka.
http://www.loomadevarjupaik.eu/tartu_varjupaik/

2011-10-15T17:17:00.002+03:00

“Listen to the mustn'ts, child. Listen to the don'ts. Listen to the shouldn'ts, the impossibles, the won'ts. Listen to the never haves, then listen close to me... Anything can happen, child. Anything can be.”

- Shel Silverstein

/Hugh Lippe

midagi ilusat

2011-10-14T18:55:00.001+03:00

kindel rahu

killud

2011-10-10T00:02:00.006+03:00

Saadan soojust ja jõudu teele... ühekorraga see võimalik ju ei olegi.
Lahustuda sammhaaval, kuni vana jääb maha. Kuni kõik lahti lasta suudavad.
Kaasaarvatud sa ise.

Mälestus jääb sisse alati.
Kui aeg on õige, ju siis tuleb ka vabanemine.

*

Ma ei kirjutanud ka poolteist kuud tagasi mingisugust pikemat järelhüüdu või seda, mis minu või teiste sees ümberringi toimub. Kuidas ma oleksingi saanud?

/W. D. Hockaday

"Eeveryone deals with grief in their own way .. in their own time."

See käib hooti. Ja vahel siiamaani veel ei usu.
Täiesti veidrad killud toovad kõik uuesti meelde. Vahel kisub tagasi.
Sest mul tõepoolest on siiralt kahju.
...

päike

2011-10-03T23:58:00.005+03:00

Ma tunnen, nagu oleksin ärganud aastatepikkusest depressiooniunest.
On õhku, et hingata ja on südant, et tunda. Ja silmi, et näha kõiki imelisi inimesi, muid tegelasi, olendeid, tundeid, värve, olukordi mu ümber.
Silm seletab, hing küll natuke tudiseb veel, kuid samm on kindel.

Mis minuga juhtus?
Pole ausalt öeldes aimugi.

Ei, ma pole pilve peal ega muude aurude mõju all.
Mingi klikk käis ära ja ma lihtsalt loodan, et see tunne kestab võimalikult kaua.

Nii palju kurbust ja õnnetusi mahtus nende viimaste aastate sisse.. Ju lõpuks õppisin sellest kõigest midagi ning lahti lastes sain suure osa iseendast tagasi.

Rahupaik.
Eks näis.

.

.

.

/pilt W. D. Hockaday

hingus

2011-09-29T22:30:00.006+03:00

Millegi pärast kummitab see laul meist paljusid viimaseid päevi..
Täna sain mingil sõnuseletamatul selgushetkel ühtäkki aru, kui hea on üle aastate taas kergelt hingata, enda mitte kellegi teise jaoks. Ja et ma tõesti suudan. Minevik, suure algustähega, on läinud. Küll kõik rääkisid mulle varemgi, et see on vaid mu enda huvides ning endistviisi jätkates ma lihtalt vaikselt hääbun kuhugi kaugele ära. Nii mõnelgi oli hirm ja mulle aru pähe rääkimine tundus kõigile kui peaga vastu seina jooksmine. Õnneks tehti valik minu eest ära ja alles nüüd ma näen, kui oluline see oli. Olgugi, mis oli, selle eest ma ütlen suure aitäh ja teen mõttes sulle pai. Kõik on väärt võimalust leida midagi rahulikku, sooja, turvalist ja head, vahelduseks neile suurtele ennasthävitavatele keeristele.

Lõpuks ometi :)
..saan liikuda edasi.

Päike tõesti paistab ka teiste peale.

: )

2011-09-26T21:41:00.006+03:00

Kohutav arstilkäik ja hambatõmbamine versus minestamishood läbitud, valu katavad tabletid, ja tunne on taaskord hea. Miski minu sees on muutunud. Elan madalseise kiiremini läbi, küll intensiivselt, aga ju vist tõesti selle võrra kiiremini. Segadust on, ja ajutisi tagasilööke, siiani, kuid.. ju vist muutus see, et ma olen hakanud leidma rohkem aega iseendale.. iseendaga.
Mõningaid inimesi küll ei näe väga tihti ja vahel tõesti tundub, nagu E. ükspäevgi ütles, et kuigi elatakse samas linnas, on aeg-ajalt tunne, nagu asuksime eri riikides. Aga need on perioodid. Ning isegi, kui ma kõiki ja kõike kogu aeg ei näe, olen mõttes ikkagi olemas.

Helge ja hea. Pilves selgimistega.

2011-09-25T22:27:00.001+03:00

/Gene Davis

Valida üks tee ja jääda sellele kindlaks.

2011-09-21T21:21:00.002+03:00

*

Kõik lihtsalt sujub.

värelus

2011-09-18T20:43:00.004+03:00

/Loraine Sage Dever

Mind on viimasel ajal nii palju. Tuhat eri inimest ühe kesta sees. Paraku peab selliste tunnen-nagu-oleksin-jälle-15 (olgu, minu puhul pigem 19)-hoogude ajal meeles pidama, et oma tegude ja tunnete(või nende puudumise)ga mõjutad ka teisi.
Spontaansus on hea.
Vaheldus.
Aga nagu eufooriale järgneb alati auk, tunnen, kuidas rahutus võtab aeg-ajalt maad.
Tükid on laiali, aga peaks nad kuidagi ühte isikusse jälle kokku koguma.
Kuidas?
-ma päris täpselt ei tea.

Üldjoontes siiski - elu on ilus :) ja inimesi on palju ja armsaid.

päev nr 6

2011-09-11T23:12:00.006+03:00

/Morris Graves

Maailm läbi kainete silmade on puuga-pähe-löövalt-reaalne.

Mu tunded elavad oma salaelu. Mul pole aimugi, mis toimub.

Samas. Kas üldse ongi vaja teada.
Ehk loksub paika. Ja õige hetk, tunne, olemine tuleb ise.
Ei tundu enam probleemidena need, mis varem. Juhtum, mis raputas.. ja lõpetas suve, pani asjade üle teise pilguga järele mõtlema..

**

Uskumatu, kui palju ilusaid inimesi ja olendeid mu ümber on.

77

2011-09-08T15:50:00.009+03:00

Aeg on sama. Tänavad on samad. Paik on sama. Isegi tunne.. on hetketi sama.
Aga mida pole, on tuttav nägu või trehvamised tänavanurgal.
Sügised on alati nukrad olnud, just see sombune heitlik algus. Aga seekord.. tundub kuidagi eriti veider neid samu teid astuda, kui mõte ja pilk on nüüd hoopis teised. Tundub vahel lapsikult uskumatu näha, kuidas kogu maailm liigub edasi, samas kui killuke sellest läks kaotsi. Ja möödas pole isegi veel nii palju aegagi. Ringluses on kõik. Ja eks iga uue ringiga on ehk lihtsam harjuda.

Tead ju küll, et see juhtub lõpuks ikkagi ja ju teisiti ei olnud võimalik,
aga ikkagi lööb inimlik pool välja - lein.

See aasta on kuidagi üldse olnud.. paljude asjade lõpp.
**

Kuidagi mitme-mulli-sees-olemise-tunne on. Emotsioone on liiga palju ja tihti ei saa isegi enam aru, kas ja kus üks lõpeb ja algab teine, kolmas.. Nagu L. eile ütles, et vahel on tal tunne, et teatud soo esindajate ligi teda lasta ei tohikski, vähemalt mitte seni, kuni enda sasipundar pole lahti hargnenud. Mina tegelikult ei saa enam aru, kas ma tõmban selliseid lõnkakerasid ligi või olen hoopis ise üks neist. See muutub liiga kiiresti.

Täna lõi ootamatult valusasti sisse tunne tuttaval trepiastmel. Ei oleks enam arvanud.
Igatsus
.. või midagi taolist.

**

Hea, et on, kus end välja elada.
Suuta meel hoida selgena.

.

2011-08-28T23:14:00.004+03:00

Nii mõnigi ütleb, et see ei olnud üllatus ning arvata oligi, et see lõpuks nõnda läheb.
Peab tõdema, et minu jaoks siiski veidi oli. Kuigi alati oli hirm, et...
Paarikuu tagune lühike aeg jääb eriti eredalt meelde...
Sees on raske. Ja kahju on.

Ehk lihtlabane, kuid.
"/.../- see ongi elu, me ei võida ega kaota, me lihtsalt oleme ja siis enam mitte." - A.

ajupaus

2011-08-14T22:13:00.008+03:00

Imeline aeg. Loodus. Muusika. Inimesed. Tuli. Vesi. Neli päeva. Rännakud.

Kahepoolne võitlus enda sees. Selle asemel, et teineteist täiendada käib pidev sõda. Püüad küll: hoiad end tagasi, siis lased ometi vabaks. Ikka viib kõik ühte kohta.

Eufooriale järgneb alati ajutine madalseis.
Vahetustega, paluks.

?

2011-08-09T11:37:00.003+03:00

"see lugu võttis mult ühe elu
ja andis ühe hoopis teise" - K. K-

täpp

2011-08-08T13:37:00.003+03:00

/Gerhard Richter

Vaikselt silm juba seletab ning mõistus selgineb.
Tudisevate jalgadega küll, aga kindlal sammul.
Läheb paremaks küll.

novotsis

2011-08-06T13:17:00.012+03:00

/Gerhard Richter

Ma olen ennast viimase kahe nädala kokteilist peast segaseks kamminud.
Keha vajab puhastumisperioodi.
Ja mõtteseisakut.

*

Ma siiski leian, et parem olla avatud, tundeline, südamlik ja siiras algusest peale, kui et teeselda külma kinnist inimest, kes ma sisimas absoluutselt tegelikult pole - lõpuks tuleb see ju niigi välja. Mis mõtet on siis sellel kõigel? Olla see, kes oled ja sedasi haiget ja hukkamõistu saada või teeselda ning ehk leidagi sel viisil keegi enda kõrvale? Samas, kuidas saakski see siis püsima jääda, kui juba algab teesklusega. Ma endiselt leian, et miskit süüd selles aastatesaagas taga ajada on mõttetu, eiriti veel seda mulle kaela riputada. Sest kogu selle aja olen ma olnud mina ise ja kui see on pinnuks silmas ja mind sellisena võtta ei suudeta, siis.. millest siin üldse rääkida. Mis puutub avameelsusesse, aususesse ja tunnetesse, läheb minu arvamus vist nii mõnegi teise omast lahku. Paraku vahel ka inimeste omast, kellest hoolin. Ja see ei ole jonnakus, mis minus hetkel räägib.
Ehk mõistsin kõike eile valesti. Aga nõnda näen seda mina.
Triivin kuskil esimese ja teise variandi vahepeal, tükk siin, tükk seal.
Ja aju hulbib alkoholist läbiimbunud suitsukokteilis.

2011-07-28T01:50:00.000+03:00

väreleb

*

/Ryan Mcginley

hingesõdalane

2011-07-26T14:08:00.001+03:00

/Ingrid Michaelson - Soldier

Sellest sai vist just kaks minutit tagasi mu hümn.
Mõõk on, aga kilpi mitte.

*

Nukker on.

2011-07-22T14:07:00.003+03:00

"Stop"-nupp mõttetegevusele.

/Machal Macku

2011-07-17T23:32:00.001+03:00

elu on täis üllatusi

_

2011-07-10T17:48:00.001+03:00

/Thorsten Jankowski

Sügelised.

Tõprad, raisk!

tõepoolest

2011-06-27T01:03:00.008+03:00

/Loraine Sage Dever

Seekord ei ole mul pilte või detailseid sissekandeid. Või soove sellest, kuidas oleks pidanud minema. Või mis kõik läks valesti.

Seekord .. on mul hetked enda sees, mälestus ja tõeline teadmine sellest, et see, mida ma arvasin kadunud olevat, on alles olnud kogu selle aja.

Seekord on kõik olnud ideaalne.
Ja teadmine sellest jääb sisse veel kauaks.
Aitäh.. :)

*
Ju vajavad mingid "asjad" oma aega, et tulla siis ringiga tagasi. Et siis ehk mingil omal hetkel taas ära kaduda.
Ning ehk tõesti peitub selles oma tõde: kui lasta vabaks, tõepoolest hingepõhjani haavunult kibestunult vabaks, jõuab ta lõpuks ise sinuni.
Just siis, kui on õige aeg.
Ja täpselt nii kauaks, kui on määratud.

Imal ehk. Aga. Nii on.
Kartsin nii väga. Ja lõpuks polnudki põhjust.

2011-06-23T09:15:00.002+03:00

Aeg ennast kokku võtta ja suureks kasvada.
Aitab tundelabiilsustest.

2011-06-21T20:54:00.001+03:00

Ilus !

2011-06-16T17:03:00.004+03:00

Hing on habras.
.. ja ega imestada pole ka.

Kui varem oli tunne, et seisan kui mingil veidral teelahkmel ning neli aastat järjest kõndisin mööda üht rada edasi-tagasi, siis omakorda teist rada pidi siia-sinna ning arvasin, et muutus pole kunagi võimalik. See lihtsalt tundus juba füüsiliselt ületamatu.
Siis.. nüüd näib, et märkamatult on vanad sammud muutunud tugevamaks. Ja ma võlgnen selle eest tänu. Ise poleks suutnud. Aga enam pole poolt, mis enda kiusliku käega mind pidevalt tagasi tiriks. Üritas, ja kuidas veel. Aga ühel hetkel raugeb ka koletise jõud. Keha protestib, veel siiani torkab vahel silma ja hinge, kuid M. tulek on olnud kui uus algus.
Mis sest, et ma tean, et see vähem kui kuu pärast taas möödub, sest tee jalge all on erinev. Üks Eestis, teine välismaal. Ning juba seepärast olin eile ukse taha jõudes ning tuttavaid hääli kuuldes valmis end ümber pöörama, aga ma ei teinud seda ja hea oligi. Olen siiani äraootav ja natuke pelglik. Mis sest, et tegu perega. Peaks usaldama just kui tingimusteta. Mõtlesin, et ma ei suuda uuesti kiinduda, lihtsalt selleks, et taas hüvasti öelda ning ignoreerimisrada pidi edasi kõndida ja tunda, kui võrd väikest rolli mängin. Aga ometi hakkas pärast eilset ja tänast minus miski ringi vingerdama ja südamesse pugema. Ehk pole kõik üldse mitte kadunud.
Näha on, et katsun säilitada oma kainet rahulikku meelt. Ning tema pidada oma lubadusi.

Vist tuleb vahel lubada endale ka killukest õnne millegi taolisega. Isegi, kui see toob sisse terve rea mälestusi, millele enam ehk mõelda ei tahaks. Isegi, kui tead, et juba kolme nädala pärast oled taas vanal rajal tagasi.

/Tiina Kivinen

Suvi :)

http://www.youtube.com/watch?v=FKU3UuJhIxU&NR=1

täna

2011-06-15T16:47:00.004+03:00

Tiina Kivinen

Vahel siiski tasub otsustaval hetkel ärajooksmise asemel hirmule silma vaadata ja edasi minna.
Nagu oli see lause
"My grandfather once told me: when you see a bomb coming towards you, don't run from it, run towards it.. That way it flies over you, otherwise it will catch you."

Hetkel on hea.
Niihea.

Blue Foundation - This Is Goodbye

2011-06-15T11:59:00.003+03:00

And I saw your venom in the sun
Oh but where have you gone
You know I wanted it all undone
This is goodbye

*

Olgu neetud see suur süda.

2011-06-03T14:48:00.001+03:00

/M. Guerra & Y. Alaoui

"Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."

/Antoine de Saint-Exupery "Väike Prints"/

Isiklik ja hingest.

2011-05-25T14:43:00.010+03:00

/Hugh Lippe

Jõuetu ja tühjaks pigistatud.
Ometi on hingel hea tunda, et on olemas helgeid inimesi, kes lihtsalt oskavad õigel hetkel õigeid sõnu öelda. Hetkel, mil olen iseenda piiridest sisse vajunud ning ennast enam kanda ega näha ei suuda ja jaksa. Nagu pisikesed haldjad. Aitäh selle eest..
Maailm on kole paik, kui ei suuda seda omaks võtta iseendaga elades. Ma arvasin, et olen teinud läbi arenguid - kindlasti olengi - kuid mu sisse jääb paratamatult vist alati see tume sünge paik, millest sündisid kõik need joonistused, maalid ja see hiiglaslik kollaaž. Need, mille ees seistes nii mõnigi mõelnud on - "mis selle pisikese inimese peas küll toimub.." Ma isegi ei tea enam, kust see kõik täspselt alguse sai või mis hetke tagasi minema peaksin, sest oma peas teen ma pidevalt rännakuid, olen näinud aastaid vaeva, otsinud abi ja ometi...
Nagu ma alati ütlen, et nõnda, nagu ei ole olemas endist alkohoolikut või narkomaani, ei ole olemas ka endist "iseloomuveaga" inimest (nõnda mulle tookord öeldi: "Vaatan, et ravisime siin haiglas sul aastate eest iseloomu." Purskasin tookord naerma, siis sain alles aru, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Loomus on midagi ainuomast ja erilist. "Ravisime iseloomu", justkui oleksin ma oma põhiolemuselt mingitlaadi hälvik olnud.) Ehk siis on olemas inimene, kellel jääb alati oht vanasse auku langeda, kuid kes omaenda meeletugevusega seda ajapikku kontrollida oskab, kui teab, et hoiab end täiesti eemale ning suudab säilitada kontrolli. Ei joo enam, sest teab, mis juhtuks, kui ta kas või ühe lonksu uuesti võtaks. Ütleb igasugu muudele ainetele "ei", sest teab, kui kerge sõltuvus tagasi tulema on. Täpselt samamoodi on olemas suhted, mille puhul tean, et kas või üksainus koosveedetud andumumushetk ja pind kaob jälle jalge alt. Või samamoodi minu "iseloomuviga" ja ebastabiilsus ning minevikus üleelatud traumad, mis on mind ühest küljest väga tugevalt karastanud ning teisest küljest jällegi ülihaavatavaks muutnud ning tekitanud ebamugavusi olukordades, milles normaalsed inimesed lihtsalt hakkama saaksid. Vahel lööb see täiesti absurdsetes kohtades nii ootamatult välja, et tekib küsimus, kas pole ma siis üldse vahepealsete aastate jooksul kasvanud. Tean küll, et ajutine tagasilöök, mis oma vastuolus just näitab kuivõrd suured arengud vahepeal toimunud on, kuid ometi nii kõikehaarav, et tuletab meelde minevikuhaavu, kõike seda, millest ma oma piltide kaudu vabaneda püüan.
Heitlik.

/Valentin Fischer

Nagu mulle tookord nii armsasti öeldi, kui pärast aastaid kestnud pausi oma esimesel seansil viibisin - "Mina ei näe küll, et sul midagi viga oleks või et sa mingitmoodi ebanormaalne oleksid. Mida mina näen, on tundlik noor inimene, kes kirglikult otsib iseend. Sina küll end milleski süüdi tundma ei peaks."

Mus on lihtsalt nii palju neid "iseloomuvigasid", teistmoodi kulgemisi, vastuolusid, painajaid, üliemotsionaalsust, empaatilisust ja kõike muud oma suures kompotis väga veidral viisil, et paraku - ja ei, ma ei püüa end kuidagi hetkel selle abil erilisusega upitada või väita, et kellelgi teisel ei ole heitlusi enda sees - on väga paljudel, nagu elu näidanud on, mind väga raske mõista. Samas, kui tegelikult ei keera ma neid "käkke" alatasa kokku nii endale kui teistele mitte üldsegi sellepärast, et ma seda tahaksin, neil hetkedel ma lihtsalt ei oska teistmoodi.

Samas ütles M. kunagi väga tabavalt, et see, mis mulle nii omane on, on osa minust, isegi kui tihti väga haiget teeb, ning just seda ma peaksin arendama. Kuulates eile Kirke Roosaare juttu meie armsal koosviibimisel, sain aru, et loomade aitamine on tõesti midagi, millega ma järjest üha enam edasi tegelema peaksin. Ka seal on, eriti üliempaatilise inimesena, valusaid kohti - sest endiselt ei suuda ma mõista inimeste julmust - , kuid ometi jääb hinge midagi kriipima ja minna lasta ka ei suuda ning iga kord lähen ikkagi varjupaika tagasi. Ehk suudan ma midagi muuta ja ehk tulevikus üha enam neile toeks olla.

/Andrey Bar

Sellised emotsionaalsed mõtted. Ma pole ammu ennast tühjaks kirjutanud. Ja isegi, kui see pole õige koht.. Kui olla avatud, hakkab lihtsalt hingel kergem.

gravitatsioon

2011-05-23T19:29:00.002+03:00

/Tim Irving

Arvasin, et olen muutunud. Et kolm aastat oma kogemustega on suutnud mind avada, tuua välja midagi, millesse varem väga heitlik uskuda oli. Paraku nägin täna, et mu sisemustrid on endiselt lukus või siis.. pole neid kunagi olnudki.
Piinlik. Häbi. Süütunne. Armutu iseenese vastu. Pettunud.
Kui teed läbi hüppe, maandud ikka põhjas.

Eks see ole ju alati nii. Raudnaine, seniks kuni saabub viimane piisk või pliiatsitõmme ja sa maandud kivipõrandal külmas veeloigus, nagu oleksid ikka veel lasteaias.
"Miski lõpuks ikka maa peale tagasi toob." - J.

aastanumber viies

2011-05-21T17:42:00.004+03:00

Ettearvamatu ja muutlik, ootamatu iseenesele. Nii tuttavlik ja hea, et lausa hirmus hakkab.
Langetasin piirid, mida korduvalt ette müürinud olen, avades end kõigi ja kõige kiuste, ise seda kohe aru saamatagi. Paraku. Müürid ja müürid, õpid, oled targem kui varem ja ometi on veel olemas neid, kes kuidagi ettearvamatult kivikesi sealt müürist välja noppima hakkavad, teades tegelikult isegi, et lõpuks see mitte kuskile ei vii ja kui saabub hommik, on kõik jälle läin'd.

/Alaoui & Guerra

hing

2011-05-15T20:23:00.000+03:00

vesi

2011-05-14T00:29:00.006+03:00

Bridget Riley

Kõik sujub, kõik laabub, kõik kulgeb täpselt nii kuis peab.

Viimasel ajal olen hakanud üha enam aru saama, kuidas märkamatult on aastate jooksul täide läinud kõik mu suurimad soovid. Ühe väikese näriva erandi näol küll, kuid ju on seegi millekski vajalik, isegi kui ma veel praegu sellest aru ei saa...

Kõik jõuab ise sinuni, kui enam ei muretse, vaid lased vabalt lennata. Täiesti jaburalt idiootne oma lihtlabasuses ja täiesti mitteteostatav sunniga plaani võtmise näol, aga ometi.. tõsi.

Ta tuleb ise.

karma?

2011-05-09T01:27:00.002+03:00

Ja tuleb sajas omataoliste seas
.. ning sa pole ikka veel valmis.

/Matteo Basilé 'Love'

kõik ja mitte midagi

2011-05-01T21:45:00.005+03:00

Orpheus (1)
Margaret Atwood

Sa läksid mu ees
kiskusid mind tagasi välja
rohelise valguse kätte, mis kunagi
mürgihambad kasvatas ja mu tappis.

Olin kuulekas, kuid
tuim, nagu surnud
käsivars; aega tagasi
pöördumine ei olnud minu valik.

Selleks ajaks olin harjunud vaikusega.
Ehkki miski sirutus meie vahele
nagu sosin, nagu nöör;
minu endine nimi,
pingule venitatud.
Sul oli kaasas su vana
ohelik, võiksid seda ehk armastuseks hüüda,
ja su ihulik hääl.

Hoidsid püsivalt silme ees
seda kuju, milleks ma pidin su
su soovil muutuma: jälle elavat.
See sinu lootus hoidiski mind su kannul.

Olin sinu hallutsinatsioon, kuulav
ja lillesarnane, ja sina laulsid mulle:
juba moodustus mu peal uus nahk
minu teise keha hiilgava uduse
surilina ees; juba
olid mu käed määrdunud ja mul oli janu.

Nägin üksnes su
pea ja õlgade piirjooni
mustana vastu koopasuud
ja nii ei näinud ma üldse
su nägu, kui pöörasid ringi

ja mind hüüdsid, sest olid
mu juba kaotanud. Viimase asjana
nägin sinust tumedat ovaali.
Ehkki teadsin, kuidas see luhtumine
sulle haiget teeb, pidin end siiski
halli ööliblikana kokku voltima ja minna laskma.

Sa ei suutnud uskuda, et olen midagi enamat kui su kaja.

***

Ma olen sisemise valiku ees.
Ja kes üleüldse saab tagada, et seegi kord kõik täpselt samamoodi ei lähe. Olenemata sellest, et kavatsused on siirad ja olukord teine.

tänasest..

2011-04-23T18:04:00.004+03:00

Joogaharjutused hommikupäikeselises aias; loomad; soe tee; esimesed sukeldused tulevase lõputöö virvetesse; pikk jooksuring; Supilinna armsate naabrite ootamatu seltskond koos grillil küpsetatud lõhe, bambuseliste ja pokaali veiniga; hingemuusika; lõpetatud koolitöö; pikad jalutuskäigud Karlovas; iseolemise hetk korvtoolis päikesepaiste käes - suvi on vist tõesti lõpuks ometi kätte jõudnud :)

/Keith Haring

Kui puuduvad...

2011-04-22T15:37:00.002+03:00

.. vajalikud sõnad, et kirjeldada, kuidas end viimasel ajal tundnud olen.

XIX

2011-04-18T20:53:00.005+03:00

Kõik on kuidagi nii veider.
Võngun mingil seletamatul reaalsuse ja väljamõeldise piiril.

Tomas Rucker

2011-04-07T22:03:00.002+03:00

Sisetunne.

/Oleg A. Korolev

hommikupäike

2011-04-02T14:39:00.004+03:00

Eile õhtul, veel kell kümmegi, tekkis minusse ringi jalutades mingisugune suveööde soe paitav tunne. Veider, kuidas aastaajad põimuvad, või tunnen mina neid sedasi: kuupäevaliselt on kevad, õhus hingab suvi ning maas laiuvad lumehanged.

..kuni hetkeni, mil jõudsin kesklinna alkoholipilvedesse ja inimmassimerre, et siis kohe ruttu kõrvaltänavasse ära põigata.
Läheb veel ikka aega, enne kui suudan kuhugi rahvarohkemasse kohta ilmuda.
Lähikontakt. Kui sedagi.
Muuks pole suuteline.

Tuleb-tuleb.
Ükskord ikka.

särts

2011-03-29T23:00:00.008+03:00

/Caleb Kimbrough

Täna sain aru, kui suur jõud tegelikult juustes peitub. Ma ei aimanud varem, kui palju minu raskustest neis talletuda võib. Ei nõustu kohe kuidagi uskumustega, mille kohaselt ei tohiks juukseid lõigata või isegi kammida mitte, kuna sellega kaotad väge, mida nad endas sinu jaoks hoiavad. Mina vabanesin täna, koos pahmaka juustega, pikalt kogunenud saastast. Olen ringi kõndinud kui oma õlul surnut kandev zombi, täna aga hakkas hing, üle väga pika aja, uuesti hingama. Võib-olla pöördub kõik juba homme, aga hetkel tunnen end üllatavalt vabana.

Ning eile, lugedes teie kõigi poolt kord kirjutatud ilusaid mõtteid ja sõnu hea-tuju-vihikust, turgatas hetkeks - ma ei olnud naiivne idioot, vaid lihtsalt keegi, kel oli piisavalt julgust, et riskida. Olgugi, et ma lõpuks siiski, kõige kiuste, kaotasin. Küll aga ei jää nüüd õhku rippuma piinavat mõtet "mis oleks olnud, kui"..

Värin.

(Kummaliselt veider on kuulda inimest ja tema tegemisi, mis on seotud sinuga, samas kui tal endal pole aimugi, et oled tegelikult sealsamas, teisel pool, ning tajud kõike.
Seintel on kõrvad, teate.)

veeren tigusammul

2011-03-28T22:57:00.009+03:00

Ma tunnen end viimasel ajal kui võõrkeha.
Mõneks hetkeks, sõbralikuks silmavaateks see vahel taandub, kuid üleüldiselt ekslen kuskil tundmatul maal, üritades leppida millegagi, mis on oma hoogu võtnud juba kaua, aga alles nüüd kohale jõudis. Kuidas need väljendid nüüd olidki, et.. "Tuuleveskitega võitlema", "Mis silmist, see südamest" ja kindlasti oli midagi veel.
Õigemini, ma vaatan kaugelt järele, hoides igat oma keharakku tegemast samme, mis astuks vanadesse jälgedesse tagasi, sest tõsi ta on, kui ise ei suuda minema kõndida, võetakse väevõimuga ära. Ma polnud selleks veel valmis. Käin läbi päevade, pilk surnult aknaklaasil ja raheebemetel, mis joonistusklassi aknalt alla sajavad, hoides hinge kinni.
Vist kõige hullem ongi siis, kui jääd üksi. Mõnusad olemised, savised näpud, toetav kallistus ning pai pisikesest kaheksakuusest peopesast toovad soojust, aga üksijäämine on see, mida ma veel olla ei suuda. Kuigi peaks. Pole kunagi pooldanud väevõimuga "olen-maailma-õnnelikem-ma-pole-kunagi-kurb-üdini-optimist" keep smiling olekut. Positiivsus positiivsuseks, aga kui tõeliselt sügavaid ja valusaid tundeid kogu aeg naeratuse ja rõõmsate laulude taha lukku panna... Pigem kogen kõik saasta, mis tuleb ja puudutab midagi olulist, midagi tõeliselt olulist, täielikult endas läbi. Ju see on nagu võõrutusega, mis algul on painavalt võimatu, kuid olles selle kõige hullema (kestku see siis kaua tahes) läbi teinud, läheb paremaks. Kunagi ikka. Lahtub. Või hajub kuhugi kaugemale ära. Mis silmist, see natuke kaugemale, tuimemaks kui varem. Võltsnaeratuse taha oma hinge lukku panna, neid plahvatusi ma kaua enam taluda ei jaksa.

Ja seal ta seisis, kui jalutasin täna hilisõhtul üle Toomemäe kodu poole, ilusti trükitähtedes ja eraldi, "Keegi pole süüdi".
Keep reminding me.

/Ekijah Takumi

hingepaus

2011-03-24T14:22:00.003+02:00

Organismis käib hetkel totaalne puhastusprotsess
ja see on mu, erinevate haiguste näol, jalust täiesti niitnud.
Ju siis on sedagi millekski vaja.

/August Endell

vaakum

2011-03-20T12:23:00.005+02:00

"Ma ei taha olla sinu meelelahutus ja ma ei taha, et sina oleksid minu meelelahutus. Ma ei taha sind lüüa paljalt lõbu pärast, ajada sassi meid ühendavad puhtad jooned, sind põlvili sundida, jälle püsti sikutada. Kaootilise elu avalik pale. Ma tahan, et võru meie südamete ümber oleks teejuht, mitte terror. Ma ei taha sind rohkem pingule tõmmata, kui sa välja kannatad. Ma ei taha ka, et nöörid lõtvuksid, niidid üle ääre rippuma hakkaksid, nii et jääks küllalt nööri, et ennast oksa tõmmata."

J. Winterson "Kehale kirjutatud"

*

Käin viimastel päevadel läbi aastate kogunenud täiskirjutatud päevikute oma senist elu nagu filmilinti pidi.

rahu

2011-03-20T00:32:00.007+02:00

Vahel on hea tagasi vaadata, et aru saada, kui palju oled tegelikult omadega edasi jõudnud ja arenenud. Ja see ei käi vaid iseenda kohta. Mõnus on istuda toatäie inimeste keskel soojade patjade sees ning jälgida ja näha, kuidas keegi teine koos sinuga kasvanud on.. omaette mõelda, millised olime siis ja millised oleme praegu.
Selle nimi on vist suureks saamine.

Loen oma elu sarijuttu.
Üleskirjutised on ikka hea kokkuvõte tuleviku tarbeks.

2011-03-18T15:51:00.004+02:00

.
/Y. Alaoui & M. Guerra

Kuidas võtta ära tükki iseendast..

*

2011-03-15T22:14:00.002+02:00

2011-03-15T22:05:00.006+02:00

.. kõige uue ähmases alguses.

?

/pilt: Marco Guerra & Yasmina Alaoui

porgandimahl ja puuokste pai

2011-03-14T23:02:00.010+02:00

/Marco Guerra & Yasmina Alaoui

Päev nagu karussell.
Kas veider eelaimdus või lihtsalt bipolaarsus.

*

Algul olin täidetud mingitsorti venivalt vastiku sisemise kiskumisega ning, saavutanud oma haripunkti, rahunesin, pärast ümbritsevate rahulikke sooje sõnu ja enda ootamatut vabaks laskmist, järsku maha.
Õhtu kulges tee- ja joonistamise vaimus. Ning esimest korda üle pika aja võtsin mürgi asemel porgandimahla ja tundsin, et miski natuke juba hakkab mind täitma.

veidruste veidrus ja rahutu rahu

lükkan kivi

2011-03-13T18:45:00.015+02:00

Hing ihkab.. midagi.

Söömasööstud on alati heaks häirekellaks. "Tahaks midagi".. Mida? "Head". Isu on meeletu, aga ükski toidu- või muu aseaine ei suuda mind täita. Pole piisav või piisavalt hea. S.t täidab küll, ja kuidas veel, aga ainus, mis alles jääb on rasv, peavalu ja null mõnutunnet.
Rändasin natuke palju ajas tagasi. Mis oma naljakas vastuolus näitab jällegi, kui pika maa edasi olin jõudnud.
Keha sees roomab ja vingerdab ja seisab.. miski.
Loodetavasti näitus õnnestub ning mu maal suudab edasi anda seda, milles sõnad hetkel takerduvad.
Tunne, nagu kõikse suuremad hirmud saavad ükshaaval tõeks.
Eks magamatus ole vist üks esimesi ärevushäirete põhjusi.
Või siis vastupidi.

Mis seal ikka.
Edasi. Valutavate hammaste, puperdava südame ning mäda täis põskedega. Aga kuidagi ikka. Ise ka päris täpselt aru ei saa. Sest.. noh -
"kui elada ei jõua, sure maha." Olgu hetkel, varem ja veel ehk edasigi, tunne, mis ta on, surema ma veel küll ei plaani hakata.

Tartulinna lumine päike loojangu eel mööda õue ringi jooksmas on hetkel ainus ravim :)
Ning pai purjus aurudest paksus pisikeses lämmatavas ruumis.
See, et mu keha ja vaim on end jõuetuks kukkunud, ei tähenda, et hing tänulik olla ei suudaks.
Vist leiutasin ajamasina.
Kuidas? Ma ei tea.

*

/pilt: Marco Guerra & Yasmina Alaoui !

võltsemotsioonid

2011-03-12T13:44:00.002+02:00

Kuskil seal kihi all..

*

/David Cobley

unemull

2011-03-09T20:54:00.004+02:00

Pohmellinirvaana.
Vabastav.

/Gerhard Richter
'Mountaineer Bergsteiger'

isutu isu

2011-03-06T12:54:00.005+02:00

Sõnad on otsas.

Oma pohmellihommikul, mis oli üks õudsamaid üle kuude, kirjutasin:
"Kui ainult saaks suitsuga mõistuse pudiks keeta.
Ja miks ei ole võimalik tundeid välja oksendada?
Just proovisin, ei õnnestunud."

Karm. Ma saan ise ka väga hästi aru, kuivõrd halvasti (leebelt öeldes) kogu see olukord ja tagasipöördumine nii mu vaimsele kui füüsilisele mõjub. Aga näib, õigemini on ammu selgeks saanud, et tegemist on ühest nendest kahe-teraga-mõõk olukordadest. Null-balanss. Lähed või jääd, hoiad kinni või lased lahti, kõik lõppeb ikka täpselt samamoodi.

Ikka täitsa uskumatu kohe. Ehk ma ärkan varsti üles.

"The Others" oli naelapeapihta.
Õhkkond, inimesed, tee ja olemine. Aitäh.

*
/foto: Rachel McCauley 'Life of the Party'

Täna kirjutasin nii...

2011-02-28T22:03:00.007+02:00

"Kõik" - see sõna hämmastab ja rabab mind ikka veel oma lihtlabasuses ja tõsiseltvõetamatuses. Sest tegelikult on kõik läbi juba ammu.. Ja päriselt mitte kunagi.
Mine-mine, sa vastik söövitav häbi, alandus
ja põskkoobastesse mädanev viha!

Täna oli mu esimene paanikahoog üle.. poole aasta vist. Kui mitte rohkema. Samasugune ja sama võigas, kui kuus aastat tagasi iga päev.

Sa tood mus esile halvima ja ometi täidad kogu keha tundega.
Lasta lõpuks ometi lahti.
Sest ma tahaksin selle tunde lihtsalt ära tinistada.
Selle asemel ma... "tinutan".

Oh, imeline enesehävituslik emomaania ja äravisatud minevikužiletid.
Kainelt olen sõdurhaldjas, viinavines aga kustumatu anduv tuli.

Sest tõde on, ma vihkan sõna "kõik" ja ma ei taha..
Kuigi tean, mis oleks õige.

kõik

2011-02-28T17:53:00.003+02:00

Katkised sõrmed
annan sulle
ja osa hingest,
mis alles veel jäi.
Tagasi seekordki
enam ei tule.
Süda siiski veel
uksemati alla jäi.

Klaasist silmad
ma kukkusin katki,
soomusrüüd sult,
kui kiskusin süles.
Noaterad mu kehal
need murdusid katki,
rohelist mürki
voolab me üle.

pühapäevapäike

2011-02-27T04:19:00.005+02:00

Hoolimata kogu mu jonnakusest ning põletavatest palavikkudest, on need paar nädalat oma tekstide ja filmidega olnud tohutult inspireerivad... Hetkel lõpetasin just filmi "Sylvia" vaatamise.
Jah.

Nüüd vaid meelekindlust ja selget südant, et enesele kindlaks jääda.
Kas saatust saab proovile panna?
Ma katsetan.

F

2011-02-25T15:16:00.001+02:00

/James Jean "Secret"

No ikka nii kõrini on juba, et anna minna.
Võidunud juuksed, valutavad hambad, pisike palavik, mis jonni ei jäta, kogu see kuradi kahenädalane udupilv, milles ma hõljun. Ravi sai läbi ja kohe läks jälle hullemaks. Vannuks, oi kuidas vannuks.

..savour the coffee, not the cups.

2011-02-23T21:09:00.004+02:00

Ma alati korrutan, kuidas kahetsus on mõttetu, sest mis tehtud, see tehtud, aega tagasi ei keera ja tol hetkel oli see otsus parim ja õigeim võimalikest, sest sina ise tegid selle. Et kõik on millekski vajalik ja midagi taga nutta lihtsalt kulutab energiat ja väsitab mõttetult. Kogu see äge põletik, haigus ja justkui oma kehas suremine on toonud uue selguse. Vahel ongi konkreetne lahti kiskumine kõige õigem tee, pluss asjade iseeneslik kokkulangevus, aga nüüd, olles siin igasuguste asjade üle järele mõelnud, pean isegi mina tõdema, et .. mul on kahju. Ilusaid inimesi on hirmu ja segaduse sees lihtne käest lasta..
Aga võib-olla olen ma hetkel lihtsalt härdameelne.
Lihtsalt.. tekkis igatsus :) Poleks varem arvanudki. Arvestades, kui jamasti kõik lõpuks mu enda käitumiste tagajärjel läks.

/Helen Frankenthaler

Mingi uus sisemine selgus ja kindlus.

satellite heart

2011-02-20T22:58:00.012+02:00

/Lorraine Sage Dever

Tulin täna ühele mõttele, mis tõesti kõlab ehk tobedalt oma lihtlabasuses, aga.. olles siin koduseinte vahel olnud nüüd juba pea nädala, lugedes vanu sissekandeid ja meenutades olnud aegu seoses tervisega, hakkasid mõtted ikka minema enesehinnangule ja kehale ning sellele, kuidas tegelikult päris paljud inimesed, kellega oma teel kokku olen puutunud, endaga rahul ei ole.
Ja siis mulle korraga turgatas - kui sul on elus olnud kas või üksainus inimene, kes sind tõepoolest imetlenud, ihaldanud, armsaks pidanud ja hoidnud on, vaadanud sind ja siiralt südamest öelnud/mõelnud, kui ilus sa tema jaoks oled, siis.. kui kellelegi teisele on sinu keha nii imeline olnud, kuidas saad sa ise siis seda vihata? Meil kõigil on kindlasti olnud kas või üksainus selline inimene või ma vähemasti tahaksin uskuda nii. Vahel lihtsalt ehk ei märka. (?)
Kui nüüd meenutama ja mõtlema hakata, on minu elus neid inimesi päris palju olnud. Aga ju ei ole osanud mina neid hoida või vastupidi, nemad, oma hirmus, pole osanud mind ja kõike seda, mida hindasid, hoida. Või siis, ei ole osanud ma iseennast hoida. Mis, mu positiivseks üllatuseks, on hakanud aastatega üha rohkem paremuse suunas liikuma. Ja nii ma siis vaatasin end täna.. ise näost valge, juuksed nädal aega pesemata, mitu kihti riideid seljas, suur sall poolt nägu peitmas, nägu valudes, naeratasin ja hetkeks märkasin,.. et isegi nii.. võib olla.. ilus.

11:36_ äkiline positiivsussööst.

2011-02-20T11:34:00.004+02:00

Teha hommikul silmad lahti, ilma et oleks pidanud öösel palaviku pärast pidevalt üleval vähkrema.. Ning kööki minnes ootab sind laual ülimaitsev ahjust tulnud kartulikook.. Ja enesetunne näitab, et rohud on vist lõpuks mõjuma hakanud. Kõlarites mängib Anya Marina, väljas paistab päike ja praegu on mul tõesti hea meel, et eile koju jäin.

Üliuimane, aga siiski rahul.

*

Susserdage, mida tahes. Vähemalt on siiski üksikuid inimesi, kes teavad, mis selle kõige taga peidus on ning on piisavalt targad, et selle hullusega mitte kaasa minna.

rahu, ainult rahu.

2011-02-19T23:25:00.008+02:00

/Georges Seurat

"Nii ma usun ja ei usu ka. Seda korraga."

Ehk on siis niiviisi hetkel tõesti parim.
...minu katsetused saatust proovile panna.

Eneseületus.

*

surm vist tuli

2011-02-18T17:16:00.006+02:00

/leidsin.. autorinime paraku mitte/

Ma millegi pärast alati pidasin meeles ja nägin just seda, et pärast kõige hullemat tuleb alati uus tõus, just siis, kui mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, hakkab päike paistma. Nüüd märkasin aga alles, et see töötab vastupidi täpselt samamoodi. Just siis, kui tunned, et kõik edeneb ja lõpuks ometi hakkab parem, pöörab kõik veel suurema kaarega tagasi hulluse poole.

Ma ei teadnudki, et hambad põskkoopapõletikust nii jubedasti valutada võivad.
Väga heitlik ikka on kõik hetkel.
Just mitte meeldivaim dieet - tabletid ja suutmatus süüa, kuigi iga järgmine hetk tunned, et kukud näljas kokku.

Mis seal ikka.
Keha harjub kähku. Olin juba unustanud selle aastatetaguse kohutava haiguste perioodi koos ülikõrgete palavikega, suutmatusega kõndida ja kõige muu piinavaga. Ju oli vaja meeldetuletust.

Kõige hullem ongi vist siis, kui su keha on täiesti tühjaks imetud ja nõrk, süda taob rinnust välja ning hingata ei saa ja leides lõpuks poosi, milles lamades enam-vähem elus tunne püsib, kuid samas magama jääda ei saa, ja oled sunnitud lihtsalt vahtima lage. Eriti öösel või pimedas varahommikus, kui täiskuu heidab pikki triipe voodi kõrval asetseva riidekapi peal olevatele fotodele minevikust.
Minu vaprus sai otsa.
*

Paar käsi, soojad põsed ning pai.
On seda tõesti nii palju palutud?

Madonna - Drowned World (Substitute For Love)

2011-02-17T14:19:00.000+02:00

Minu pisikene maailm .

talk to unknown

midagi ilusat

pingelangus

13 ja reede ja päike paistab

vaikus ja hingamispaus

süda ja hing_koos ja eraldi

t

---

sattusin soonele..

tunne

jõulud

väike psoitiivsussüst

puhastustuli

uus hingamine

hetke ilu

unetuööd

*

kõigu

väsinud, aga õnnelik

uuestisünd

liigub.. liigub..

uus hingamine

''''''''''''''''''''

hingedepäev

juukseteraapia

kokku pigistatud

tee

midagi ilusat

killud

päike

hingus

: )

värelus

päev nr 6

77

.

ajupaus

?

"see lugu võttis mult ühe elu ja andis ühe hoopis teise" - K. K-

täpp

novotsis

hingesõdalane

_

tõepoolest

täna

Blue Foundation - This Is Goodbye

Isiklik ja hingest.

gravitatsioon

aastanumber viies

hing

vesi

karma?

kõik ja mitte midagi

tänasest..

Kui puuduvad...

XIX

hommikupäike

särts

veeren tigusammul

hingepaus

vaakum

rahu

*

porgandimahl ja puuokste pai

lükkan kivi

võltsemotsioonid

unemull

isutu isu

Täna kirjutasin nii...

kõik

pühapäevapäike

F

..savour the coffee, not the cups.

satellite heart

11:36_ äkiline positiivsussööst.

Üliuimane, aga siiski rahul.

rahu, ainult rahu.

surm vist tuli

Madonna - Drowned World (Substitute For Love)

"see lugu võttis mult ühe elu
ja andis ühe hoopis teise" - K. K-